Lootuse lõpus

Eesti Ekspress – 04.07.2008

Läinud pühapäeval oleks Türi kandi poiss Villu pidanud sõitma Mehhikosse, kuid mingi turismireis poleks see olnud.

Teisele poole maakera pidi 1989. aastal sündinud noormehe viima kaugelearenenud ajuvähk.

Sõit Tijuanas asuvasse, paljudele rasketele vähihaigetele juba 44 aastat viimast lootust pakkuvasse Oasis of Hope’i kliinikusse jäi ära kahel ­põhjusel.

Esiteks ei saanud Villu kasuperekond – ja Villu on lastekodust eestkostele võetud, tema passinimi on Valeri Galuzin – kokku 18 000 dollarit, mida kliinik ravi eest küsib.

Teiseks halvenes Villu olukord sedavõrd, et jaanipäeval toimetas kiirabi ta Paide haigla hooldusosakonda.

Teeäärsest päevinäinud talumajast, mille katuse all Villu on elanud peaaegu kogu elu, nõustus kiirabi kõne- ja liikumisvõime kaotanud noormehe kaasa võtma alles pika palumise peale.

“Sellesse haigusesse lihtsalt surrakse,” on arstid poisi kasuvanematele öelnud, andes mõista, et šansse enam jäänud ei ole.

Esimene märk sellest, et tervisega on midagi lahti, olid peavalud. Need algasid mullu jaanuaris, kuid nagu sageli ei võtnud keegi peavalu eriti tõsiselt.

“Ma ikka ütlesin talle vahel, et mine arsti juurde,” ohkab vanaema, mitmeid raamatuid tõlkinud Anise Erenvert, aga Villu – hea sportlane ja Türi Tehnika- ja Maamajanduskooli õpilane – ei läinud. Ta võttis parem peavalutablette.

Siis hakkas muutuma iseloom. Ühel hetkel võis poiss olla täiesti apaatne, et siis anda järele vihapurskele – kuid järgmisel päeval võttis maad elevus ja nägu säras kui päike.

“Mul oli lausa kahtlus, et ta kasutab narkootikume,” tunnistab vanaema, kuid põhjus oli milleski muus; milleski, mida keegi palja silmaga näha ei saanud. “Pea sees on selline tunne, nagu pressiks silmad välja,” kurtis Villu.

Lõpuks, suvel 2007, oli noormees valmis minema arsti juurde ning 3. septembriks sai ta endale ka neuroloogi aja.

Kuid nüüd halvenes tervis juba väga järsult, ägedamate valude ja oksendamistega kui kunagi enne. Kui kiirabi augus­tis Villu esimest korda haiglasse viis, näitas kompuutertomograafi ­uuring koljus kahtlast ­varju – ­kasvajat.

Operatsioon tehti noormehele Põhja-Eesti Regionaalhaigla neurokirurgia osakonnas mullu 12. septembril. Lõikuse käigus eemaldasid kirurgid vasakpoolsest parietaalsagarast “ulatusliku ajusisese kasvaja”, suure kui kanamuna.

Kuid päris lõpuni nad sellest eriti halvaloomulisest sarkoomist lahti ei saanud, sest siirded olid paikades, kuhu skalpelliga lihtsalt polnud võimalik minna.

“See tuleb tagasi,” ütlesid arstid kohe, ja kasuema, veterinaarina töötav Ilona Erenvert, nuttis uudist kuuldes salaja. Aga Villule ütles ta vaid, et järgmiseks tuleb hakata saama kiiritusravi ja keemiaravi – ikka selleks, et elutahe ja lootus ei kaoks.

Villu ei kaotanud lootust. Kool andis akadeemilist puhkust, millel Villu on siiamaani; lõikuse järel tekkinud kõnetakistusest jagu saamiseks otsiti abi logopeedi juurest. Keemiaravi üheks komponendiks olevad hormoonid kasvatasid kehakaalu – vähem kui aastaga tuli juurde enam kui 30 kilo; nahaalusesse sidekoesse üle kogu keha tekkisid sinakaspruunid venitusarmid –, ent Villu püüdis ikkagi käia jooksmas, mis sest, et parempoolne käsi ja jalg enam õieti sõna ei kuulata ei tahtnud.

“Ta oli nii uhke, kui suutis esimest korda jälle toenglamangut teha,” meenutab vanaema, silmad veekalkvel. Ja siis, kevadel 2008, selgus kompuuter­uuringust, et vähk on tagasi tulnud.

Ning Villu ütles, et eks ta siis elab nüüd ühe päeva korraga.

Hämaras tagatoas on laual suur vanamoelin e suhkrutoos. On taldrik plaadikoogi ja pereisa küpsetatud šoko­laadisaiadega ning päikese käes veidi kollakaks tõmmanud kardin, millel tõttavad ringi ruudulistes pükstes jänesed, igaühel lillekimp ettesirutatud käpas.

On pruun soemüür ja vaade aknast välja – taamal heinamaa ja tumeroheline lepavõsa. See on väga tavaline Eesti maamaja, mis näinud nii paremaid kui ka halvemaid aegu.

Kuid kindlasti pole tavaline see, et lisaks kolmele perepojale on siin üles kasvanud neli lastekodulast. Villu – “Ta oli hästi nääpsuke, nagu nirgipoeg; hästi rõõmus laps” – leidis Vanaotsa talus endale kodu 1993. aasta varasuvel kolmeaastasena.

Me vaatame pilte, mis Villu (nagu teda Erenvertide peres kutsuma hakati) jõudis joonistada koolis ja lasteaias. Pereema tõstab süles olevast karbist välja kümneid akvarelle, millel erinevad kujundid, sinakasrohelised liblikad või kokkusulavad värvimängud, millele ei oska parimagi tahtmise juures nime anda.

Pöörates krabisevaid pabereid, näen, et umbes poolte joonistuste taha on väike kunstnik kirjutanud oma nimeks “Villu” ning teistele “Valeri”.

Päev varem olen leidnud internetist lehekülje, millel Valeri Galuzin (täiesti tagajärjetult) oma sugulaste kohta inglise keeles infot otsib, kuid nüüd olen mina see, kes kuuleb pererahvalt, et Villu ema hukkus pärast poisi sündi autoavariis ja et tema isa oli tänaseks Eestist lahkunud armee sõdur.

Need on detailid, mida Erenvertid Villule endale kunagi öelda ei söandanud või ei jõudnud.

Sest nüüd lebab poiss Paide haigla hoolduspalatis – mõnel päeval täiesti kontaktivõimetuna, krampides viseldes tilgutit põrandale pikali lüües, siis oksendades, siis jälle suutes veidike toitu neelata, silmi lahti tehes ja öeldes, et valgus häirib – ning nagu vanaema ütleb, ei ole ta kindel, kas Villule enam üldse mingisugust ravi antakse.

Kompuutertomograafia, mis Villule juuni lõpupäevadel tehti, maksid Erenvertid kinni täiesti ise, sest meditsiinisüsteem ei pidanud sellise uuringu tegemist ja tulemuste Tartu kliinikumi saatmist enam õigustatuks. Kuid Erenvertid on otsustanud, et lootus sureb viimasena.

Villu kasuõde, samuti lastekodust pärit Sirli oli see, kes alternatiivsete ravimeetodite otsingul Oasis of Hope’i kodulehele jõudis.

See 1963. aastal asutatud ja Mehhiko loodenurgas paiknev kliinik võitleb kasvajatega, kasutades kõiki neid vahendeid, millest haaratakse kinni siis, kui tavameditsiin on haiguse tunnistanud ravimatuks – veenisiseselt manustatavad suured C-vitamiinikogused, toortoidudieet ning ennekõike mõrumandlitest ja aprikoosikividest pärit amügdaliin (tuntud ka kui laetril või vitamiin B-17), mille kuulsus vähirakkude väidetava hävitajana pärineb juba 19. sajandi lõpust.

See kuulsus on aga vastuoluline amügdaliini lähteaine, suure tsüaniidisisalduse ja ametlikult tõestamata mõju tõttu, mistõttu näiteks enamikus USA osariikides on amügdaliini ehk laetrili kasutamine vähiravimina keelatud (2004. aastal mõisteti 63 kuuks vangi laetrili turundaja ja suurpropagandist Jason Vale, kes väidetavasti oli aprikoosiseemnete abil tervenenud põrna-, neeru- ja pankreasevähist).

Kuid Mehhikos on amügdaliin seaduslik.

Lootusekliiniku viimane õlekõrs pole tasuta – isegi pärast 25protsendilist allahindlust küsib Oasis of Hope Erenvertidelt ravikuuri eest 18 000 dollarit.

Eesti Haigekassa võiks teoreetiliselt välisravi rahastada – ainuüksi aasta esimeses kvartalis maksti 48 patsiendile kinni nende ravi väljaspool Eestit, ütleb Haigekassa avalike suhete juht Evelin Koppel; sellisteks kulutusteks on tänavu ette nähtud 18,5 miljonit –, kuid esmalt peaks arstlik konsiilium otsustama, et tervenemislootust on üle poole.

“Meil on ju kõik raha peale üle viidud – ja mida on niisuguse poisikese elu väärt, kes ei ole suutnud veel midagi teha?” küsib Anise Erenvert kibedalt, teades hästi, et Villu raviarstid tõendamata alternatiivmeditsiinile iial oma poolthäält ei anna (põhjusi on veel, näiteks ei arvelda Oasis of Hope kindlustusseltsidega – KK).

Päeval, mil lapselaps on täiesti kontaktivõimetu, ongi vanaema usku kaotamas: “Ma kardan, et see asi on kõik niivõrd hiljaks jäänud, et jääb üle ainult pangalaenu võtta matusteks.”

Ent siis tuleb tilluke pööre paremuse poole, Villu suudab omal jõul süüa mõned tükid banaani ning perekond istub ümber voodi ja loeb päevi hetkeni, mil Mehhikost tellitud amügdaliin (selle tellimine on palju odavam kui haige Mehhikosse viimine) peaks kohale jõudma, kui tolli selle ikka üle piiri laseb.

Kui te peaksite selle raha kokku saa­ma, kui tema olukord kannataks transportimist, kas te viite ta Mehhikosse, küsin ma enne, kui palun Anise Erenvertilt tema kontonumbrit – 10010225971017.
“Kohe, kohe, kui vähegi saab!” ütleb vanaema.

* Igal aastal haigestub Eestis vähki 50 noort inimest vanuses 0–19 aastat.

* Enam levinud on noortel hematoloogilised, aju- ja kesknärvisüsteemi ning luude ja pehmete kudede kasvajad.

* Aju- ja kesknärvisüsteemi pahaloomulisi kasvajaid diagnoositakse Eestis igal aastal umbes 80 esmajuhtu, sellest 10 juhtu lastel ja noortel.

Allikas: Eesti Vähiregister